| laur kirjutas: |
| Kuidas peaks riik toetama vaba tarkvara arendamist ja propageerimist? |
Propageerimine ja arendamine on üks asi. Teine asi on see...
1. Inimesel on Eesti riigis normaalsel viisil eksisteerimiseks (igasugu riigi jms teenuste tarvis) vaja kasutada Internetti. Võrdluseks võib võtta
olukorra Soomes, kus "mõistliku hinnaga kvaliteetne Interneti-ühendus" on määratletud kodaniku põhiõigusena.
Arendame sama loogikat edasi...
2. Internetti ühendumiseks on vaja arvutit. Ülaloleva valguses võib järeldada, et ka "normaalse hinnaga kvaliteetne arvuti" peaks olema kodaniku põhiõigus.
3. Arvuti kasutamiseks on vaja opsüsteemi (ja põhitarkvara). Eelneva valguses võib järeldada, et ka "normaalse hinnaga kvaliteetne opsüsteem (ja põhitarkvara)" peaks olema kodaniku põhiõigus.
Samm nr 1 tundub loomulik ja naabrite õuel on see juba tehtud. Samme nr 2 ja 3 aga ei kiputa riiklikul tasandil miskipärast astuma... Sammu nr 2 kohta võib vist küll tuua näiteks midagi sellist nagu rahvusvaheline programm "
igale lapsele läpakas", aga see on pigem riikidest sõltumatu rahvusvaheline algatus ja heategevus. Kui mõelda viimase aja teemale "
aabitsa asemele digiluger", siis võiks küll sammude 2 ja 3 astumiseks kergelt osaline vajadus tekkida, aga see tõenäosus on pigem teoreetiline (kas digiluger ja opsüsteem on nagu koolikott, mille vanemad ostavad ise, riigi poolt on ainult sinna sisse tekstid/õpikud?).
Küsimus on hetkel selles, et miks üldse on samm nr 1 midagi sellist, mille riik peab astuma, aga sammud nr 2 ja 3 otseselt mitte?
Ilmselt on taustaks eeldus, et erinevalt arvutist on Internet rohkem midagi sellist nagu teedevõrgustik, mida võivad kasutada kõik ja mis on avalik hüve. Aga kas seda tehakse jalgsi, jalgrattaga või autoga, see on juba inimese enda asi. Niisiis, missugust arvutit ja mis programme inimesed kasutavad, on nende enda asi ja siin jõujooned paika panna on turu ülesanne. Internet pole seevastu mitte inimese omand vaid avalik hüve. Arvuti on kellegi omand, konkreetne tükk, ja omandi ümberjagamisse sekkub demokraatlik riik ainult erijuhtudel. (Kuigi siin on oluline erinevus, et kui tänaval saab käia ka paljajalu, siis Interneti kasutamiseks näpu stepslisse pistmisest ei piisa. Seega peaks Interneti-ühenduse põhiõiguseks tegemise taustal ikkagi olema ka midagi, mis annab inimesele reaalse ligipääsu sellele õigusele.)
Aga astudes sammukese tagasi, siin võib küsida, et kas seesama avaliku hüve jutt kehtib ka opsüsteemi kohta?
Kas opsüsteem on pigem omand või avalik hüve? See on ilmselt küsimus, millega tuleks põhjalikumalt tegelda. Vaadates ajalukku on ju nii, et mingil ebaselgel põhjusel hakkas opsüsteem trügima omandi rollist välja Linuxi "leiutamisega" ja on siiani aeglaselt aga järjekindlalt n-ö avaliku hüve staatuse poole roninud. Kas ta väärib seda staatust? Kas Linuxi pürgimine avaliku hüve staatusele on õiguspärane või on see mõni kommunistide vandenõu? Võib vabalt väita, et kuna opsüsteemi on vaja kõigil ja see on umbes samasugune üldise heaolu nimel tarvitatav asi nagu seadused vms, siis see kuulub avalike hüvede hulka ja riik peab tagama selle kasutamise võimaluse kõigile (nagu riik tagab seaduse kaitse). Microsofti palgal olev ideoloog leiaks ilmselt 100 põhjendust, miks see nii pole ja miks opsüsteem ikkagi ei ole avalik hüve. Mina võin leida samapalju põhjendusi, et miks ta seda ikkagi on. See viib meid lõputute argumendiahelateni, kus võib üks pool küll rohkem peale jääda kui teine, aga kus PR jms vahendite kaasmõjul tegelikult võitjat ega kaotajat pole.
Samasuguse arutluse võib teha läbi ka n-ö põhitarkvara kohta.
Nüüd astudes veel ühe sammu tagasi...
Kunagi hallil ajal arutasid inimesed selle üle, et kas teadmised on avalik hüve või mitte. Entsüklopedistid nägid sel ajal kurja vaeva, et teha teadmised kogu maailmale kättesaadavaks ja kaitsesid avalikkuse ees innukalt kõigi õigust teadmistele ja haridusele. Tänapäevaks on see liikumine vähemalt Eestis jõudnud niikaugele, et teadmised on sedavõrd avalik hüve, et lastele tagatakse tasuta keskharidus ja publitseeritakse oma rahva teadmiste taseme hoidmise nimel rahvusentsüklopeediat.
Sama asi toimub tänapäeval tarkvaraga (eestikeelne nimi "tark"-vara seob selle väga meeldivalt teadmiste küsimusega, kes selle üldse kasutusele võttiski?). Samamoodi nagu ka oli/on teadmistega, võib spekuleerida, et kodanikul on õigus tasuta alg-, põhi- ja kesktaseme tarkvarale (loe: opsüsteemile, põhirakendustele ja mõnele vajalikumale eriprogrammile). Nagu riik hoiab käigus koolisüsteemi ja avaldab õpikuid (tõlgib ja töötleb selleks läbi rahvusvahelist teaduskirjandust), samamoodi võiks riik hoida käigus oma tarkvarakeskust ja tõlkida/kohandada rahvusvahelisi tarkvaraprojekte eesti keele ja kultuuri jaoks.
Küsimus võiks olla selles, et miks ta peaks seda tegema? Miks seda tehakse teadmistega ja miks hoitakse käigus haridussüsteemi? Selleks, et tagada oma kodanike ja ettevõtete läbilöögivõime rahvusvahelises kontekstis mistahes elualal. Kui alg-, põhi- ja keskastme tarkvara on sarnaselt haridusele riigi poolt korraldatav ja ~ "mõistliku hinnaga ning kvaliteetsena" kättesaadav igale kodanikule, siis annaks see Eesti kodanikele mingi eelise teiste riikide kodanike ees. (Aga kuidas täpselt ja missuguse eelise?)
Ühesõnaga, vastus on et vabatarkvara arendust peaks toetama samamoodi nagu haridust ja teadmiste omandamist/levikut. Ehk siis peaks võtma maailmast parima saadavaloleva vabatarkvara ja tegema selle Eestis eesti inimestele kättesaadavaks. Ehk siis --- võttes malli haridusasjadest --- peaks olema riiklik tellimus nt ülikoolidele vabatarkvara lokaliseerimiseks ja kohandamiseks eesti keele ja kultuuri konteksti jaoks. Vabatarkvara arendust ennast peaks toetama samadel alustel mistahes muu teadusega ja vabatarkvara arendaja/koolitaja kutsele peaks saama igas endast lugupidavas IT-õpingutega tegelevas kõrgkoolis spetsialiseeruda.
See on muidugi rohkem ideoloogiline põhjendus/seletus asjale ja võib öelda, et see ei pole tõestatud ja puuduvad uuringud jne, aga küsimus siiski on selle kaalukategooria oma. Seega ma arvan, et ei saa seda asja kuidagi kitsalt võttes riigiaparaadile või kõrvalseisjale selgeks teha, et miks on vaja toetada vabatarkvara arendust või levikut. Et ei piisa väidetest, et meil on juba 5% alternatiivsete opsüsteemide kasutajaid ja nende olemasolu tuleks kuidagi mitmekesisuse säilitamise nimel toetada kui vähemusgruppe vms... See ei kõlba kuskile.
Mistõttu soovitan järgi mõelda, kas vabatarkvara küsimus siiski ei kipu oma üldisuses kokku minema rahvusvahelise Piraadipartei poolt algatatud küsimustega, mille teemal ma
siin kunagi sõna võtsin. Küsimus on ikkagi selles, et kas ja missugune eristaatus on tarkvaral ja digitaalsel informatsioonil --- ja miks see nii on.
