apparmori asju on täiustatud:
Unprivileged user namespace restrictions

Core:
https://ubuntu.com/core

tõmmis:
https://cdimage.ubuntu.com/ubuntu-core/24/stable/current/

v6lur, hea vihje. Ma polegi varem märganud seda pipx-i.

Pythoni pakimajandusega on alati olnud see häda, et sul on liiga palju valikuid. Saad paki xxx globaalselt paigaldada "apt-get install python-xxx" või "sudo pip install xxx", saad enda kasutajale paigaldada "pip install --user xxx", saad üksikusse venv-i paigaldada kui selle eelnevalt aktiveerid... Jube palju tuleb valida

Nüüd on veel üks valik juures

643, ah ära aja, lihtsamini saab ka.

Esimesel korral sudo apt install pipx ja kui ~/.local/bin varasemast $PATH-is pole, siis näiteks pipx ensurepath ning terminalile taaskäivitus (et uus $PATH rakenduks).

Edaspidi mooduli paigaldamiseks pipx install <moodul> ja seejärel vanaviisi <moodul> [võtmed]. Pole vaja midagi rohkem virtualiseerida, aktiveerida ega marineerida.

Kes ei taha end pipx-i peale ümber harjutada, saab pruukida pip-iga võtit "--break-system-packages" või kui seda ka ei taha teha, kustutada ära faili /usr/lib/python3.*/EXTERNALLY-MANAGED, misjärel pip install <moodul> toimib taas nagu mullu ja muiste. (See EXTERNALLY-MANAGED fail tekib ilmselt Pythoni uuenduste käigus uuesti, seega võibolla peab aastas mõned korrad kustutama seda – aga no kui tihti te ikka mingeid eksootilisi Pythoni mooduleid installite, mida paketihalduris pole?)

Võimalusel Pythoni kraami haldamiseks süsteemi paketihaldurit kasutada on muidugi väheke hügieenilisem variant, jah – nii on näiteks kindlam, et Pythoni moodulid ka ikka regulaarselt uuendatud saavad või et mingisugune kunagi pip-i kaudu paigaldatud ja edaspidi uuendamata moodul ühel hetkel paketihalduri kaudu tehtud süsteemiuuenduse järel töötamist ei lõpeta.

Vaatasin ka selle põgusalt üle. Igas snap (wine) pakis on oma wine. Notepad++ oli 1.6GB. Wine oli muidugi võimalik paigaldada ka läbi apt-i. Saab näha milline see järgimine Linux Mint on.

Aga nii on. Tavalist softi saad tavapaigaldamisega, kuid pip install on spets. värk. Ja nüüd pead ise virtuaalseks tegema näide:
loob virtuaalse keskkonna:
python3 -m venv myvenv

aktiveerib selle:

source myvenv/bin/activate

Nüüd, kui olete virtuaalses keskkonnas, saate installida soovitud mooduli käsuga pip install:

pip install mingimoodul


vanasti oli lihtsalt pip install moodul ja pidi ainult pip pythoni paketi paigaldama,

Kuidas see Pythoni asi uues Ubuntus käib? Kuidas need käsud välja näevad ja kas iga skripti käivitamisega tuleb mingi jama käsureale toksida?
Linux Mint 21.3 all tuleks üldse läbi apt-i installida lisamoodulid. Eelistatult mitte kasutada Pip3-e.
Näiteks.

Kood:

apt install python3-bs4

ubuntu ja ka debianidel on nüüd python tehtud turvalisemaks, see tähendab, et
pip install moodulinimi jaoks on vaja see ära virtualiseerida ja iga kord kui terminalis käivitad, siis ka aktiveerida. See hõlmab siis python3-pip paketi paigaldamise järgset uut ilmingut.
Mida õnneks vanematel distributsioonidel ei ole.
(ma saan linuxmint 21.3-ga veel vana lahendust kasutada..)

Cinnamongia Debian on 3.1GB. See on juba Ubuntuga võrreldav. Aga eks see maitse asi ole. Viimane Mint Cinnamon samuti 3.1GB. Ei virise ma midagi. Lihtsalt imestama paneb. Ise eelistaks väiksema mahuga distrot. Ülejäänu mida vaja oleks, tiriks ise alla. Võibolla on asi selles Snap asjanduses.

bunsenlabs.org pakub debiani 64bit - 1,7 GB 32bit 1,2 GB tõmmist. Openbox töölaud on muidugi ka..

wow 6GB..