algaja kogemus ja omapoolne loll soovitus...

[pasta]

Ühesõnaga olen nüd linuxit mõnda aega kasutanud, esimene katsetus oli estobuntu, mis oli väljast ilus, a seesmiselt ei töödanud peaagu miski korralikult, see oli muidugi ka esimene katsetus võibolla käkkisin ise miskit kokku, või minu arust pigem too töölaua varint ei läinud mitte, siis hakkasin muid proovima, ubuntu ja vahepeal veel paar muud kuni jõudsin linux mindi ja praeguseks linux mint debian... Põhjus miks seda üldse kirjutan on hoopis selles, et olin päris hädas , ennekõike sellega, et üsna peagi panid nood lihtsalt pange, kas ei käivitunud enam või ei sulgenud või jooksid lihtsalt kokku jne
Üldiselt oli mul selline stiil, et install ja siis wifi tööle ja siis uuendused ära jne
Eks oli probleeme wifi ja muuga , aga minu soovitus või tähelepanek on hoopis see, ka oma viimase varindiga,- ehk linux mint debian oli probleeme ja andis saba ja minu avastus oli lõpuks see ja kuis olen asja lõpuks tööle saanud, ilma probleemideta ( olen nüüd kuu ikka kasutanud ja pole jama olnud), et peale installi seal uunedushalduris on automaatselt uuendatavad kolm taset ja vot viimane kord jätsin selle kolmanda taseme välja ja kõik sujub, ei ole ikka mõtet igast saasta uuendada, mis veel kontrollimata jne
See oleks ka minu soovitus teistele, et jätku targu ja igaks juhuks kõik peale esimese kahe taseme välja...

[erku]

See ongi moraal, töötav masin on tükijagu parem kui mittetöötav. Kui on töötav masin töötavate sõlmedega, siis ka minu kogemus näitab, et uuendused kaasa arvata võib muuta masina mitte just kasutajale meeldivaks.
Mina uuendan seda mis on vajalik, ehk mille uuendamine on vajalik, et saada asi korralikult tööle.

Pakihalduris häda on aga selles, et kui teha järjekordne install, siis pakihaldurisse minnes, ei pruugi leida enam enesele meeldivaid pakikooslusi, on uuemad versioonid, mis kas ei tööta korrektselt või puudub sealt mõni vajalik kasutajale meelepärane vidin.

Viimased pesuehtset 4 proovi installi, mis sai läbi viidud kahel erineval arvutil, tõestasid üht: mõtteviis kettale Linuxi installist, kus on suured mahud ja kodukataloog on eraldi partitsioon (home), on väär. Tööreziin on konarlik, probleemne ketta reziim on ka kõrvaga selgesti kuulda, ja näiteks suur vahe on multimeedia esituses. Ka siit foorumist läbikäinud küsimus: "kas korralik flash meedia teie arvutis jookseb täisresolutsioonil täiesti probleemivabalt või mitte". Vastus on: Linuxil mis on installitud näiteks partitsioonile / (ca 30-40GB) ja lisaks Swap (ca 3-4GB) jookseb puhtalt ning / (20-30GB) + home (60-...GB) + Swap (3-4GB) ei jookse teps mitte; kus katsel OP oli sama, masin oli sama, draiverid ja soft olid samad.

[madisv]

Viimased pesuehtset 4 proovi installi, mis sai läbi viidud kahel erineval arvutil, tõestasid üht: mõtteviis kettale Linuxi installist, kus on suured mahud ja kodukataloog on eraldi partitsioon (home), on väär.

Kodukataloogid peavad olema eraldi partitsioonis, seda ei muuda miski. Aga mõistlik on peale süsteemi uuesti installi ümbernimetada või kustutada kasutajate kodukataloogides varjatud kaustad:

Kood: Vali kõik

.cache
.config
.gnome2
.gnome2_private

jne. Mõistlik on need kaustad ümbernimetada ja vajalike programmide konfiguratsioonid pärast tagasikopeerida.

Veel üks oht: peale süsteemi uuestiinstalli võib uus tekitatud kasutaja olla teise kasutaja ID numbriga ja seega võib tekkida kasutaja kodukausta omaniku ja kasutaja enda vahel konflikt. Seega on kasulik esimese asjana konsoolilt sisselogida (Alt+F4) ja omastada vana kodukaust:

Kood: Vali kõik

sudo chown kasutaja:kasutaja -R /home/kasutaja

Eriti kindlalt tuleks riistvaraplatvormi vahetusel KDE kasutajatel ümbernimetada KDE analoogne konfikaust, sest KDE puhul on riistvara seaded seotud kasutajaga.

Konfiguratsioonide üleviimine oluliselt erinevate programmiversioonide puhul võib tõesti põhjustada tüli ja jamasid. Samas Firefox ja Thunderbird saavad asjadega küllalt hästi hakkama, viimane hoiab ju ka oma maile endanimelises varjatud kaustas, mida te kindlasti kustutada ei taha.

[illukas]

1. ei määra eraldi partitsioneerimine kiirusess mitte midagi (ok vähe aga see on nii pisike) ja linuxil kui sellisel ei ole otseselt vahet. Vahe tekib siis kui sa oma mount poindi kuidagi imelikult külge ühendad (parameetrid). Kiiremaks saab partitsioone teha küll, vihjeks fstab noatime
2. Home EI PEA olema eraldi, küllaga on soovituslik. Algajale kasutajale on lihtsam kui on eraldi partitsioonis, sest tema teeb peale "paukku" niiehknaa reinstalli. Arenenumal kasutajal ei ole absoluutselt vahet kas on eraldi, ühes puntras või kurat teab kuidas, tema saab niiehknaa oma asjadega hakkama
3. Väide, et eraldi partitsioonid on head selle tõttu, et mõne programmi loop võib terve pardi täis luristada. Palju sellist asja juhtub, minul ei ole sellist asja kunagi juhtunud (sülitan kolm korda üle õla)
4. Eraldi partitsioneerimine on hea, kuid mitte kohustuslik ja linux töötab eraldi partide ja ilma nendeta ka heasti
5. eraldi partitsioneerimine aitab süsteemi kokkukukkumise taastamisele kaasa- näiteks juhul kui inoded otsa saavad või failisüsteem hapuks kläheb- mida juhtub tänapäeval ka nii harva